Kui ma esimest korda oma tööd alustasin, andis töökoda välja kaks paari turvajalatseid: ühe iga{0}}hooaja paari terasest varvaste ja terasest vahetaldadega ning teise paari hingava paari suveks. Siiski tundsin alati, et turvajalatsid on uskumatult vastupidavad.
Kuna jalatsite vahetamine enne ja pärast töölt lahkumist oli tülikas, otsustasin lihtsalt kanda kogu{0}}hooaja paari oma igapäevaste jalatsitena-kandsin neid tööl, pärast tööaega sisseoste tehes ja isegi nädalavahetustel pargis jalutuskäikudeks või vabaaja väljasõitudeks. Alguses ma ei arvanud sellest palju, kuid mõne juhtumi pärast mõistsin järk-järgult, et turvajalatsid pole tõesti mõeldud igapäevaseks kandmiseks nagu tavalised kingad.
Lubage mul alustada sellest, kui esimest korda "õppisin raskel viisil" nende sel viisil kandmise kohta. Tööle kulus umbes kolm kuud; Olin kokku leppinud, et kohtun ühel nädalavahetusel ühe sõbraga jalakäijate ostutänaval.
Mõeldes, et paksud tallad muudavad jalanõud tugevaks ja kõndimiseks stabiilseks, suundusin neid vahetamata välja. Pärast umbes kolmetunnist kõndimist-kogu tänava pikkuse-läbimist hakkasid mu jalad tegutsema. See algas ärritusega kanna piirkonnas; alla vaadates nägin, et kinga tagumine osa oli hõõrunud vastu mu sokki, mille tagajärjel tekkis punane vill. See oli nii valus kui ka sügelev, pannes mind igal sammul ebamugavustundest võpatama.



